Veelkord koolikiusamisest ja selle mõjust mõnikümmend aastat hiljem

Kuna Keila elanikuna näen viimaste päevade Facebooki postituste põhjal, et koolikiusamine vaatab mulle peaaegu et koduaknast sisse, tunnen vajadust lisada oma panus kõigi maailmas kirjutatud koolikiusamise artiklite kõrvale.

Ma ei hakka rääkima sellest, mida tunneb kiusatu sel hetkel, kui teda kiusatakse. See on niigi kõigile arusaadav, et tema tunne on kohutav. Pigem tahan rääkida sellest, mis juhtub kiusatuga mõnikümmend aastat hiljem, kui me ei reageeri. Et minu jutt ei tunduks lihtsalt ühe arvamusena, toetun konkreetsetele teadusuuringutele.

***

  1. veebruaril 2024 avaldati ajakirjas Social Science & Medicine briti sotsiaalteadlaste David G. Blanchflower’i ja Alex Brysoni uurimus selle kohta, kuidas 1958. aastal 7- ja 11-aastaselt kogetud kiusamine on mõjutanud nende laste subjektiivset heaolu, tööalaseid väljavaateid ja füüsilist tervist kogu elu vältel.

Uuringu tulemustena selgus, et kiusamisega kokku puutunud isikutel oli:

  • märkimisväärselt madalam elu- ja tööalane rahulolu alates 16. eluaastast kuni 62. eluaastani;
  • tervisenäitajate järgi palju suurem risk surra enne 55. eluaastat võrreldes mittekiusatud eakaaslastega;
  • tööturul töö leidmine oluliselt keerulisem;
  • sagedamini perekondlikke raskusi.

Teiste varajaste riskide all peeti uuringus silmas näiteks kasvuperekonna vaesust, töötust, puudulikke elamistingimusi, vanemate vaimseid probleeme ja sõltuvusi, vägivalda ja väärkohtlemist, kroonilisi haigusi jms.

Kurb tõsiasi on see, et isegi pärast kõigi muude statistiliste riskitegurite mõju eemaldamist jäi koolikiusamise pikaajaline negatiivne mõju alles – isegi 50 aastat hiljem.

***

  1. aastal avaldas neuroteadlane dr Erin Burke Quinlan Londoni King’s College’is läbiviidud uuringu tulemused, mille kohaselt põhjustas lapseea kiusamine ajus struktuurseid muutusi. Need muutused ei olnud kadunud ka aastate möödudes ning suurendasid täiskasvanueas depressiooni ja ärevuse riski.

Huvitav fakt on, et kiusatud olid 25-aastaselt 35% suurema tõenäosusega tööta ning nende sissetulek oli keskmiselt umbes 2% madalam kui teistel.

Uuringu järeldustes rõhutati, et aju muutused võivad selgitada, kuidas lapsepõlve kiusamine viib täiskasvanueas psühholoogiliste raskusteni. Samuti kinnitati, et varajane sekkumine on ülioluline kõigi nende riskide vähendamiseks.

***

  1. aastal avaldas Oxford University Press kliinilise pereterapeudi dr Ellen Walser deLara uuringu koolikiusamise pikaajaliste mõjude kohta.

Tulemuste kohaselt ilmnevad täiskasvanueas kiusamise ohvritel sageli järgmised probleemid:

  • usaldamatus;
  • madal enesehinnang;
  • ärevus;
  • depressioon;
  • ainete (toit, alkohol, narkootikumid) kuritarvitamine;
  • kalduvus kogeda suheteprobleeme.

Dr deLara nimetas seda nähtust Adult Post-Bullying Syndrome’iks (APBS ehk Kiusamisjärgne sündroom täiskasvanutel). See ei ole ametlik meditsiiniline diagnoos, vaid termin, millega ta kirjeldas täiskasvanueas ilmnevaid vaimse ja psühholoogilise tervise probleeme, mille juured on lapsepõlve kiusamises.

See sündroom sarnaneb teatud määral posttraumaatilisele stressihäirele (PTSD), kuid erineb selle poolest, et APBS ei avaldu äkiliste ja tugevatena reaktsioonidena (nt paanikahood, hirmu- või vihapursked kohe pärast vallandavat sündmust).

APBS-i puhul on reaktsioon pigem vaikne ja pikaajaline sisemine protsess. Inimene võib aastaid hiljemgi:

  • pidevalt mõelda läbielatud kiusamisele;
  • analüüsida ja juurelda toimunu üle (“Miks see minuga juhtus?”, “Mida ma tegin valesti?”);
  • süüdistada iseennast või oma käitumist;
  • tunda end väärtusetu või defektsena.

See ei ole kiire ja väliselt nähtav reaktsioon, vaid aeglane, pidev sisemine rabelemine, mis võib mõjutada enesehinnangut, otsustusjulgust, usaldusvõimet ja suhteid kogu täiskasvanuelu jooksul.

 

Me ei saa muuta minevikku, kuid saame peatada minevikus tekkinud armide süvenemise.
Kui sa näed, et kedagi kiusatakse – ära jää kõrvaltvaatajaks. Astu vahele. Räägi lapse, õpetaja või lapsevanemaga. Otsi abi ja paku tuge.
Iga kiusamisjuhtum, millele reageerime täna, võib päästa kellegi elu ja tuleviku.
Ärme lase oma linnas, oma koolis, oma kogukonnas ühelgi lapsel kasvada vaikuses ja kannatustes, mis murravad ta alles aastakümnete pärast.

Kui oled ise kunagi kogenud koolikiusamist ja tunned, et selle varjud saadavad sind siiani, kirjuta mulle. Kuulan sind ja otsime koos viise, kuidas neid tundeid ja sümptomeid leevendada. Sa ei pea sellega üksi jääma!

Artikkel ajakirjas "Tervendaja" (veebruar 2024)

Artiklis on lisaks emotoloogiale juttu sellestki, kuidas õigesti inimest lohutada (nii täiskasvanuid kui ka lapsi) ning sellest, mis on aleksitüümia. Viimasest Eestis suurt ei teata ja ehk avab see teadmine nii mõnegi silmad, miks tema elu on hall ja nüri.

Kliendikogemus

Emotoloogi eetikakoodeks

  1. Konfidentsiaalsus
  • Emotoloog ei avalda mitte kunagi ja mitte kellelegi kliendi isikuandmeid ja isegi mitte fakti, et klient on pöördunud emotoloogi poole.
  • Erandjuhtumite korral kuuluvad Eesti Politseile või kohtule avaldamisele need olukorrad, mis on seotud Eesti Vabariigi või Euroopa Liidu seadusandluse rikkumisega.
  • Kui on vajalik jagada kliendi sessiooni juhendaja või superviisoriga, teavitab emotoloog klienti sellest vajadusest enne sessiooni algust ja ainult pärast saadud (eelistatavalt kirjalikku) nõusolekut võib emotoloog jagada teavet inimestega, keda ta kliendile mainis.
  1. Kompetentsiprintsiip.
  • Emotoloog kasutab ainult kontrollitud meetodeid, mille kasutamist ta on õppinud Emotoloogia Akadeemia kursustel või järelkoolitustel.
  • Kui emotoloogi poole pöörduvad inimesed, kellel on vaimuhaigusi ja/või teisi küsimusi, milles ta ei ole pädev, siis selgitab emotoloog kliendile, et tal puudub õigust selliste klientidega töötamiseks ja soovitab võimalusel vastavat spetsialisti.
  • Emotoloog ei astu professionaalse tegevuse raames klientidega isiklikesse suhetesse.

 

  1. Kliendi sõnad ja tunded

Emotoloog ei alahinda kunagi seda, mida klient ütleb. Isegi kui olukorrad ja kliendi jutustused tunduvad emotoloogile isiklikult ebaolulised, austab ja aktsepteerib ta kliendi emotsioone ja reaktsioone.

  1. Isiklik eeskuju.
  • Emotoloog näitab klientidele isiklikku eeskuju. Kui emotoloog teeb vea, tuleb tal seda kliendile tunnistada ja vabandada.
  • Emotoloogi kohustuseks on elada emotsionaalselt tervislikku elu.
  1. Ettevõtmine

Emotoloog ei varja kliendi eest teavet, välja arvatud 7. punktis toodud olukordades. Oluline on ausalt teatada, milliseid meetodeid emotoloog klientidega töötades kasutab ja millistes küsimustes ta on pädev.

  1. Avatus.
  • Emotoloogi avatus algab tervitussõnadest, avatud poosist, avatud naeratusest, avatud pilgust.
  • Emotoloog jagab kliendiga kogu tema käsutuses olevat teavet.
  1. Ettevaatlikkus.
  • Emotoloog peab mõtlema sellele, kuidas tema teod, sõnad ja hinnangud mõjutavad klienti.
  • Vahel on teavet, mida ei tohi anda liiga vara. Seda saab mõista ainult intuitiivselt. Emotoloogi kohustuseks on end pidevalt asetada kliendi olukorda, sealjuures küsides endalt: „Kui ma saaksin selle teabe kohe, kas tunneksin end rahulikumalt või mitte?“

 

  1. Turvalisus.
  • Kui konsultatsiooni ajal avastab emotoloog, et klient võib ennast, emotoloogi, teisi inimesi või olendeid kahjustada, peab ta võtma kasutusele vajalikud turvameetmed.
  • Kui kahju tekitamine on suunatud emotoloogile, tuleb sessioon peatada ja kui sessioonil oli eluohtlikke ähvardusi, teavitada asjakohaseid ametiasutusi, samuti teavitada asjakohaseid ametiasutusi, kui klient ähvardab teisi inimesi.
  • Kui klient ähvardab enesetapuga, tuleb teavitada tema lähedasi. See punkt on konfidentsiaalsusest erand, kuna on otsene oht nii kliendi enda kui ka teiste elule või tervisele.
  1. Kaastunne.
  • Olenemata sellest, milline on klient, suhtub emotoloog klienti ja tema probleemidesse tõsiselt ja väljendada lihtsat inimlikku kaastunnet tema emotsioonide suhtes.
  • Kaastunnet ei väljendata mitte kliendi tegude vaid emotsioonide suhtes.
  • Emotoloog ei anna kunagi hinnanguid.